Olen mõelnud, et inimene saab solvuda vaid siis, kui ta kuuleb tõde. Jah, küll ebameeldivat, aga ikkagi tõde. Kui väited, mida tema  kohta esitatakse, oleksid valed, siis ta lihtsalt naeraks need välja - järelikult saad inimest solvata vaid siis, kui oled kogemata tema enda mädapunkti vastu läinud ja välja öelnud tõe, mida ta tunnistada ega kuulda ei taha.....Kui sa ise järgmisel korral solvud, siis mõtle hetkeks, mis nimelt selles väites solvavat oli, äkki oli see lihtsalt tõde....

Eks lapsed vanemate moodi. Kui vanemad muretsevad kogu aeg, muretsevad ka lapsed :) Kellelt muult nad ellusuhtumist ikka õpivad, ikka oma kõige kallimatelt inimestelt. Vahel on see muretsemisest rääkimine aga ka hoopis täiskasvanute kõne jäljendamine. Lastel on see õnn, et nad õnneks ei oska veel pikalt järjest muretseda. Kui neil piisavalt palju huvitavat tegevust on, siis neil pole aega muretseda. Muretsema hakkavad nad siis, kui igav hakkab ja ebameeldiv olukord meelde tuleb :)

Lapsed on tähelepanelikud ja panevad kõike tähele ja matkivad. Vaatan enda omasidki. Jääb mulje, et nad on hoopis teises toas, aga ikka kuulevad, mis ma telefonis oma emaga räägin või mehega õhtul .... ja siis on päris naljakas, kui märkad, kuidas nad mu enda olekut, maneeri ja kõne vahel sõna-sõnalt matkivad, kuigi minu teada, pole ma nende kuuldes sellistest asjadest rääkinud :) (kas või see, kuidas nad poes arutavad, et miks hinnad nii kõrged on, et vanasti olid odavamad või et ei tea, kas emmel ikka jätkub palgapäevani raha.... no need on ju asjad, millest me mehega laste juuresolekul teadlikult ei räägi, aga nemad on seda ometigi kuulnud :) ) Lapsed on oma käitumisega nagu peegel, milles me näeme enda tõelist olemust, tundub vahel mulle, kui neid jälgin... Isegi meie naljakaid harjumusi nad peegeldavad - näiteks Pillekas kallutab küsimusi esitades samamoodi pead nagu minagi ja Markus närib huuli, kui midagi talle ei meeldi :D Aga see on vahva, kuidas nad vahel minumoodi, kui mõne ülesandega hädas on, omaette korrutavad: sellest pole midagi, et välja ei tulnud, proovime uuesti :) Oi, kui neid jälgida, leiab sadu selliseid pisidetaile, mida on nii armas vaadata-kuulata :)

Gunnar Aarma on öelnud, et armastus on tähelepanu teise inimese vastu. Kui me ei saa tähelepanu, siis meil on tunne, et meid ei armastata. Suhtes on teise inimese tähelepanust ilmajätmine kõige kasutuselolevam, karmim ja valusam relv. Veel on Gunnar Aarma öelnud, et oma partnerit on vaja kallistada iga tund. Tehke seda ja vaadake, kas on võimalik samal ajal tülitseda.