Lapsed on tähelepanelikud ja panevad kõike tähele ja matkivad. Vaatan enda omasidki. Jääb mulje, et nad on hoopis teises toas, aga ikka kuulevad, mis ma telefonis oma emaga räägin või mehega õhtul .... ja siis on päris naljakas, kui märkad, kuidas nad mu enda olekut, maneeri ja kõne vahel sõna-sõnalt matkivad, kuigi minu teada, pole ma nende kuuldes sellistest asjadest rääkinud :) (kas või see, kuidas nad poes arutavad, et miks hinnad nii kõrged on, et vanasti olid odavamad või et ei tea, kas emmel ikka jätkub palgapäevani raha.... no need on ju asjad, millest me mehega laste juuresolekul teadlikult ei räägi, aga nemad on seda ometigi kuulnud :) ) Lapsed on oma käitumisega nagu peegel, milles me näeme enda tõelist olemust, tundub vahel mulle, kui neid jälgin... Isegi meie naljakaid harjumusi nad peegeldavad - näiteks Pillekas kallutab küsimusi esitades samamoodi pead nagu minagi ja Markus närib huuli, kui midagi talle ei meeldi :D Aga see on vahva, kuidas nad vahel minumoodi, kui mõne ülesandega hädas on, omaette korrutavad: sellest pole midagi, et välja ei tulnud, proovime uuesti :) Oi, kui neid jälgida, leiab sadu selliseid pisidetaile, mida on nii armas vaadata-kuulata :)