VEND

Kallile vennale
(18. surmaaastapäeval kirjutatud)


Ei jõudnud rääkida veel
sulle oma õnnest suurest.
Ei pärida, kuis sinu elu läks...
Ei näinud enam naeratust su huulil,
mis rõõmsa tuju alati mul tõi.

Sa läksid nagu ikka -
liiga vara -
mu juurest mindud on...

Nüüd kõnnin siin,
kus käinud sinu jalad
ja tunnen -
hinges laiutab üks auk...


Ei teadnud varem,
kui palju ruumi
südamest
mul võtsin enda jaoks...


Sa läksid...
tean ei iial enam tule,
ehk unenäos veel kohtume,
kes teab...

(9. jaanuar 2000)